kodu, soe ja hea

Täna olen ma kodus. Turvaliselt oma nelja seia vahel, emme-issi magamas kõrval toas. Istun siin teetassi taga ja kõigutan jalgu. Mõtted aga on väga kaugel tollest siniste seintega toast.

Portugalis.

Seal kaugel-kaugel kuhu ma ühel päeval lähen. Ja mitte selleks, et olla turist, mtte selleks, et teenida raha.

Aga

selleks et OLLA, olla mina ise.. Selleks et end leida, kaotada ja jälle leida. Minna, et tulla...

Ja ma ei tea enam mida mõelda oma elust siin ja praegu. Kuidas on elada mõtega, et see siin, see kõik saab kohe otsa? Keegi vajutab kohe pausi-nuppu ja tuleb aastane vaheaeg. Mäng küll jätkub, aga teises teatris. Siin hakkavad mu dekoratsioonid tolmu koguma. Ja teised näitlejad hakkavad uusi tükke tegema. Kas kõik läheb tagasi tulles samamoodi edasi. Või oleme me kõik natuke keegi-teine? Sest lõpuni/lõplikult ei muutu ju mitte midagi..

Ikkagi armastan