choice not to choose

kui ma julgeksin seda endale lubada, siis ma ohkaksin oma kirja alguses. sügavasti. aga ma arvan oma vanusest hoolimata et ma olen kole noor. või siis on see selline totter stereotüüpne arvamus, et noored veel ei tohiks nii sügavalt ohata.

aga mis siis mind ohkama paneb? igasugu tobedad otsused. sellised väikesed, aga need, mida mul on kombeks suureks mõelda. ja siis veel ise, ainult ise vastutada. küll ainult iseenda eest, aga see ongi ju kõige vastutusrohkem. pärast ei saa süüd teiste kaela veeretada.

võibolla ma peaksin spontansem olema ja mitte niipalju mingisugu otsuste pärast muretsema.

üleüldse ma olen mõelnud, et tahaks koostada nimekirja (või midagi natuke vähem ametliku) asjadest, mida ma võiksin lähitulevikus teha. muuta siis õigemini. et mitte olla see, kes ma olen vaid olla see kes ma TAHANGI olla. sest, olgem ausad, see on ju natukene äramineku põhjus ka...

see on naljakas, mis ma olen ütelnud viimasel ajal inimestele, kes küsivad mult, et MIKS ma lähen. ...



....

jätkub.