Läksin, et TULLA

See oli minu sõnulkirjeldamatu aastake Portugalis. Aga niipalju kui oskasin seda sõnadesse panna- see on siin. *** Ühel sombusel/säraval septembrikuupäeval lendasin ma ära. ÄRA. Et olla eemal kõigest ja kõigist. Ometi ei taha ma päris ära kaduda ning hoian sind, hea sõber, oma tegemiste-mõtete-tunnetega kursis. Siin. Oled õiges kohas.

31 märts 2006

Nii vastuoluline kui see ka ei ole, siis ma olen nii kurb, et mul siin nii hea on.Iga p2ev ma olen veel 6nnelikum kui eile, et mu rada mind JUST SIIA on toonud. Minust on saamas pisike portugaallane ja ma armastan aus6na ennastsalgavalt Portugali ja k6ike, mida ma oma EVS kogemuseks nimetada v6in. Nii naljakad asjad juhtuvad siin minuga, ja need asjad saavadki juhtuda minuga ainult siin! Ja ainult praegu!

Kuidagi on nii, et alates jaanuarist (uhh, need jubedad j6ulud l6puks moodas!) on k6ik ainult ylesm2ge l2inud. P2evad l2hevad muudkui pikemaks ja soojemaks ja mis k6ige t2htsam- ma sain jagu oma keele-igavesest-stressist ja otsustasin hakata R22KIMA. Portugali keelt! Ja see 2kki oligi see kolks! et k6ik see maailm siin j6udis korrapealt mulle l2hedale ja sai nii heaks s6braks.

Mu too ja vaba aeg. MU LAPSED! Usun, et alles nyyd saavad inimesed aru, mis loom ma selline olen ja kuidas mind syyakse. Ja mina olen ka juba palju tolerantsem ja saan nende veidrustest kah rohkem aru. Et 55 minutit ootamist on tavaline ja normaalne ja ma enam ei l2he isegi endast sellep2rast v2lja.

K6ik on nii ilus ja ma ei taha et see kunagi otsa saaks!