Läksin, et TULLA

See oli minu sõnulkirjeldamatu aastake Portugalis. Aga niipalju kui oskasin seda sõnadesse panna- see on siin. *** Ühel sombusel/säraval septembrikuupäeval lendasin ma ära. ÄRA. Et olla eemal kõigest ja kõigist. Ometi ei taha ma päris ära kaduda ning hoian sind, hea sõber, oma tegemiste-mõtete-tunnetega kursis. Siin. Oled õiges kohas.

30 juuli 2006

Kui aastaring saab t2is

kui aastaring saab t2is sa oled veidi vanem
kas oled t2nasest ka veidikene parem

On elu leebemaks ja lahkemaks sind muutnud
kas oled kurjast heaga l2bi tulla suutnud

mis j2lgi j2tsid selle aasta teile
mis oli sinust kasu endale ja meile

...

Kui ma seda luuletust varuv2ljap22suna j6uluvanale ette lugesin, olid peas alati natukene teised m6tted kui praegu. Muidugi, praegu ongi peas yldse igatpidi teised m6tted.

Minu aasta siin hakkab t2is saama. Natuke tundub, et alles nyyd j6udsin ma p2riselt sydamega kohale, ma sulandusin ja segunesin, 6ppisin k6ndima ja r22kima.. Teiselt poolt on praegu just see aeg et minna. Rugile kysis, et kuidas ma saan, kuidas ma tohin minna? Ja ma ytlesin just seda nagu ma tundsin- ma olen valmis.

Ma ju l2ksingi, et tulla.

Aga iga l6pp on millegi algus, ytles vihmauss, kui oma saba sooma asus.