you don´t have a second chance to get the first impression

olen OMA Palmelas veetnud juba 18 esimest tundi. Jah, minu oma, pisike, mºgine. ILUS. Vaatasin ringi oma tççkohas. Nºgin oma pisikesi pruunisilmseid lapsi. Ja kolisin sisse oma uude koju. Mu toa aknast avaneb vaade Lissabonile! Palmela on just selline, nagu sulle silme ette tuleb kui kuuled s6na+hendit Portugali k+la (eesti ´6istes pºris arvestatav linnake). Kitsad mºgised teed, r6dudega majad, lilled. Ja eestlasena pean ma muidugi sinu trotsiks veelkord mainima, et siin on ººrmiselt soe! Kraadidest ma ei rººgi, et sind mitte kadedaks teha, aga kujuta ette!


Iga hetk tundub olevat meeldejºtmist vººrt ja ma ei suuda k6ke seda haarata, mis sel kohal mulle pakkuda on.

Aga ma olen elusalt kohal. Ja siin on niii soe. Nii palju, mida nºha ja nii palju mida kogeda.

Eileºise kiir-ringkºigu ajal nºitas Dulce (saage tuttavaks- Dulce- minu mentor, mulle rindadeni(!?) ulatuv vºga armas noor naine, kes mind ringi kantseldab ja mu k6ikidele probleemidele lahenduse leiab) mulle k6iki neid kauneid vaatega kohti, kuhu saab "parkida" ja oma boyfriende tuua. Nii et eluliselt olulised strateegilised paigad on mulle ka juba teada. Ja kuna Palmela on sellise vahva mºe otsas, siis siit avaneb igasse ilmakaarde (ja vaheilmakaarde ka!) hingemattev vaade!

Jah, nii ongi. Peas on liiga palju m6tteid, et suudaksin neist midagi kirja panna.

Hoiame sidet