Läksin, et TULLA

See oli minu sõnulkirjeldamatu aastake Portugalis. Aga niipalju kui oskasin seda sõnadesse panna- see on siin. *** Ühel sombusel/säraval septembrikuupäeval lendasin ma ära. ÄRA. Et olla eemal kõigest ja kõigist. Ometi ei taha ma päris ära kaduda ning hoian sind, hea sõber, oma tegemiste-mõtete-tunnetega kursis. Siin. Oled õiges kohas.

30 september 2005

7 esimest p2eva, 7 esimest m6tet


Number +ks.
Kohe algusest peale oli k6ik teistmoodi. M6tlesin k+ll, et l2hen alguses ja olen natuke aega muretu turist (noh, muidugi ma natuke olengi nagu turist, aga..) ei, k6ik on teistmoodi. See kuidas ma vaatan k6iki t2navaid ja maju ja parke- (a la "see tee on mul varsti t2navakivide ja lambipostideni peas, kodune ja igap2evane, et mitte çelda rutiinne). Ja ma hakkasin nagu kohe esimesest hetkest peale otsima igap2evasust v6i sellist, millest kinni hoida, tavalisust. P++an hoolikalt k2ituda nagu tavaline inimene. Ometi on ju k6ik alguses ERILINE, teistmoodi..

Number Kaks.
Tollest v2ikesest internetioputkast (iga jumal kord valju hiphop-muusikaga!) on saamas minu sild kodu ja siinse kodu vahel. Mineviku ja oleviku. S6prade, emme-issi ja MINU vahel. Ja see on totter kuidas ma alati kiirustan, et j6uda valmis enne kui on aeg.
Ja see on uskumatu kui ebamugavalt ma ennast siin tunnen. Ei anna ikka v6rrelda venna toaga, kus ma siiani terve oma elu emailindusega tegelenud olen!

Number Kolm.
Ma ei j2tnud mitte midagi olulist maha. K6ik asjad, mida ma vajan on siin minuga. Ja see on p2ris nalkjakas kui v2heste asjadega v6ib ennast ikka veel 2ra tunda, et sul on midagi, millest kinni hoida ja m2letada, kes sa oled.

mina, mina ise ja mu asjade-kultus!

Number Neli
Teises m6ttes ma j22n siin vist alati Turistiks, "Englishman in New York"-iks, v66relemendiks. isegi siis kui ma hakkan perfekset Portugali keelt r22kima. Ja harjun kohalike veidruste ja tavade ja kultuuriga.. Sest ma olen neist ikka nii erinev! Ja ma r22gin praegu v2limusest:) Keskmine portugallanna on mulle...well, rinnuni v6i l6uani. Nii et ma ei paista t2naval silma ainult selle poolest, et ma nii ilus olen, vaid et ma olen lihtsalt k6igist tuhat korda pikem.

Aga lapsed on siin armsad, muah! Jah, sed on nad vist igal pool (siinkohal tervitan oma armast 6eraasu!)

Number Viis
Portugali keel. Praegu v6in julgelt çelda, et mul on kohati V2GA raske selle keelega! Nad ei taha +ldse inglise keelt r22kida (mu kolleegid siis, lastest ma ei r22gi +ldse)ja ma olen poole ajast nende maailmast lihtsalt v2lja l6igatud. Aga see eest on super, kui ma suudan m6ne s6na+hendi moodustada, millest nad aru saavad! Ja selle r66mu nimel olen valmis 6htuti uinuma s6naraamat kaisus ja pliiats n2pus.

Keele selline "k2igu pealt" 6ppimine on p2ris naljakas. Ma viskusin nagu pingviin keset kuumaveeallikat ja p++an hoolega pinnal p+sida. Ja see on raske, aga see on omaette v2ga naljakas.

Number Kuus

Ilm. Mina kui suvel villaste sokkidega magav eestlane ei saa sellest teemast +le ega +mber! Ja just praegu mul meenub, et ma veedan sellise suurep2rasest ilmast holimata liga palju aega siseruumides!


Number seitse
Peaksin rohkem aega 6ues vetma. punkt. l2ksin!

29 september 2005

minu kontaktid

et sa saaksid mulle vahvaid s6numeid ja postkaarte, musta leiba ja kamasokolaadi saata:)


Rua Humberto Cardoso
Lote 10-4C
2950-210 Palmela
Portugal

mob. +351963203503

mis on Sinu aadress?

26 september 2005

veider-veider-maa ja ilm (inimestest r22kimata)


Maailm on imelik. ma olen siin olnud juba pikka pikka aega- 4 p2eva- ja ma ei ole veel p2riselt ikkagi kohale j6dnud. jah, mul on too veider +leminekuperiood... v6i, miks veider, p2ris normaalne vast?

Ometi mingisugused asjad hakkavad tasapisi juba kohale j6udma (seda t2navat pidi hakkan ma k6ndima iga p2ev, see on normaalne, et viinamarjad maanteede 22res kasvavad, kala on Kala, Palmelas on alati tuuline, kell 8 l2heb k+lmaks ja pimedaks)

Aga ka see n2iteks, et tollest majast siin (vºike vahva avalik internetiputka) on kujunemas minu sild eesti ja portugali vahel. v6i 6igemini siis sild minu ja mu elneva maailma vahel. Ja et msn ja mailindus on v6tmas minu jaoks t2iesti uusi t2hendusi. L2hedal ja kaugel t2hendused on muutumas.

***

minu kodu on kindlus. ja see ei ole see kliçee- my home is my castle- t6esti kui ma ei teaks, et ta on mu kodu, arvaksin, et see on sein. Hall, pikk, k6rge. Meie pisikeses m2gises Palmelas on 4 koledat maja- ja mina elan +hes neist. ei, ma ei kurda ega virise, lihtsalt v6rdlusena v6in tuua- et elan +hes Lasnam2emajas, mis asub keset armast Kalamaja, n2iteks. Ehk siis terve Palmela on armsaid maju t2is, madalad, r6dude ja lillede ja pisikeste tagahoovidega, aga meie maja liigendavad ainult m6ned teksap+ksid-kampsunid-ja-muud-p+ksid, mis akende taha kuivama on riputatud. Naabermajal on 2 lillepotti ka, meil pole sedagi. Ja portugaallaste akende-filosoofiale pole ma veel p2riselt pihta saanud

K6ik v6imalikud ja v6imatud aknad on neil kaetud. Sellised spetsiaalsed valged ruloo-laadsed akna-asjad on neil alati ees. Ja mitte ainult siis, kui p2ike sisse paistab, v6i kui on ºº ja sa tahaks salaja oma asju ajada. Vaid A-LA-TI! Ja see on nii veider. Noh, natuke igav kaa, ma ei saa nende akendest sisse piiluda, et mis nad seal teevad.. Aga t6esti, ma kavatsen selle v2lja uurida... t6eline m+steerium!
***

ma ei ole kaugel, vaid siinsamas, sinu ees, arvutis. Siruta k2si ja katsu mind. Kui sul on webcam saad mind isegi n2ha. Ma olen k+ll k+lm ja kandiline, aga millal me viimati kallistasime?

23 september 2005

you don´t have a second chance to get the first impression


olen OMA Palmelas veetnud juba 18 esimest tundi. Jah, minu oma, pisike, mºgine. ILUS. Vaatasin ringi oma tççkohas. Nºgin oma pisikesi pruunisilmseid lapsi. Ja kolisin sisse oma uude koju. Mu toa aknast avaneb vaade Lissabonile! Palmela on just selline, nagu sulle silme ette tuleb kui kuuled s6na+hendit Portugali k+la (eesti ´6istes pºris arvestatav linnake). Kitsad mºgised teed, r6dudega majad, lilled. Ja eestlasena pean ma muidugi sinu trotsiks veelkord mainima, et siin on ººrmiselt soe! Kraadidest ma ei rººgi, et sind mitte kadedaks teha, aga kujuta ette!


Iga hetk tundub olevat meeldejºtmist vººrt ja ma ei suuda k6ke seda haarata, mis sel kohal mulle pakkuda on.

Aga ma olen elusalt kohal. Ja siin on niii soe. Nii palju, mida nºha ja nii palju mida kogeda.

Eileºise kiir-ringkºigu ajal nºitas Dulce (saage tuttavaks- Dulce- minu mentor, mulle rindadeni(!?) ulatuv vºga armas noor naine, kes mind ringi kantseldab ja mu k6ikidele probleemidele lahenduse leiab) mulle k6iki neid kauneid vaatega kohti, kuhu saab "parkida" ja oma boyfriende tuua. Nii et eluliselt olulised strateegilised paigad on mulle ka juba teada. Ja kuna Palmela on sellise vahva mºe otsas, siis siit avaneb igasse ilmakaarde (ja vaheilmakaarde ka!) hingemattev vaade!

Jah, nii ongi. Peas on liiga palju m6tteid, et suudaksin neist midagi kirja panna.

Hoiame sidet

22 september 2005

nüüd siis lähen

hea küll, nüüd siis lähen. kahju on minna. aga ma jään õnnelikuks, seda ei saa minu käest kätte, seda õnne, mis mul on..

whatever tomorrow brings I'll be there.

you say, that we've got nothing incommon.

kõik on juba öeldud enne mind

nägemiseni. ja ära rõõmusta veel liiga vara- ma tulen veel tagasi!

17 september 2005


viimased koprad

ülejäänud elu esimene päev

eile oli minu viimane reede eestis. täna on minu viimane laupäev. viimane koos olek sõpradega. ja homme minu viimane pühapäev. neljapäeval oli viimane tööpäev. viimane cappuccino. teisipäeval oli viimane koolipäev. esmaspäeval on minu viimane teatrietendus emmega. teisipäeval viimane päev koos õega. ja see on alles algus. nimekiri kõikidest viimastest asjadest on ääretu.

viimane on ju hapupiimane, ju nõu wat ai miin.

ja tuleva reede hakkab kõik tosast pihta. esimene reede. esimene PÄEV.

jah, ma ei saagi minna see aasta PÖFFile. ja jazzkaarele. ja nigulistet näen vaid unes.

aga, kõik see mida ma SAAN teha. kõik see mida ma teen (ja tegemata tahan jätta).

oioioi

08 september 2005

choice not to choose

kui ma julgeksin seda endale lubada, siis ma ohkaksin oma kirja alguses. sügavasti. aga ma arvan oma vanusest hoolimata et ma olen kole noor. või siis on see selline totter stereotüüpne arvamus, et noored veel ei tohiks nii sügavalt ohata.

aga mis siis mind ohkama paneb? igasugu tobedad otsused. sellised väikesed, aga need, mida mul on kombeks suureks mõelda. ja siis veel ise, ainult ise vastutada. küll ainult iseenda eest, aga see ongi ju kõige vastutusrohkem. pärast ei saa süüd teiste kaela veeretada.

võibolla ma peaksin spontansem olema ja mitte niipalju mingisugu otsuste pärast muretsema.

üleüldse ma olen mõelnud, et tahaks koostada nimekirja (või midagi natuke vähem ametliku) asjadest, mida ma võiksin lähitulevikus teha. muuta siis õigemini. et mitte olla see, kes ma olen vaid olla see kes ma TAHANGI olla. sest, olgem ausad, see on ju natukene äramineku põhjus ka...

see on naljakas, mis ma olen ütelnud viimasel ajal inimestele, kes küsivad mult, et MIKS ma lähen. ...



....

jätkub.

07 september 2005


too on õhtu meenutamist väärt.

03 september 2005

sealpool pilvi

lennukikogemus on ikka omaette väärtus. usu või mitte, aga olin nõus 2 ja veel pool tundi varem lennujaama minema, et saada kindlasti koht akna alla. et VAADATA. maailma. neid nii väikeseid teid ja nii imetillukesi jõgesid. neid nii väikeseid city-sid ja neid väikeseid-väikeseid põlde. ja et mõelda suuri mõtteid.

või mis nad niiväga suured ikka on. aga kui sa oled ikka pealpool pilvepiiri siis katsu sa midagi väikest teha.

täna lõppes ametlikult minu harjutus. minu eel-põgenemine, minu Suurele Põgenemisele. ja ma ei tahakski üldse öelda, et mu saksamaa-käik oli teab mis puhkus või asi (jah ta muidugi oli kindlasti Puhkus, sõna otseses, kaudses ja igas muus mõttes!) aga mulle meeldiks seda takkajärgi nimetada hoopis silmaringiringkäiguks. (oo, sa kõikvõimas eesti keel:)) ma olin ära nii vähe. ja ma sain nii palju. uued mõtted ja pildid. arvamused. ja siiski siiski arusaam kui kallis on kõik vana.

***
üksinda reisimise võlud ja valud.

võlud, muidugi võlud!

ma kohtasin suuremates kogustes väga väga väga eriliste ja huvitavate (sic!) inimestega. ja erandina tüüpilisest turistist oli mul äärmine au kohtuda ka nende sakslastega (ja soomlaste, aafriklaste, norrakate, slovakkide, tsehhide, poolakate...ja poole muu euroopalastega!) kes turisti-piirkonnast väljapoole jäid. jah, ja ma ei jõudnud neid kõiki ära kuulata ja kõik ei jõudnudki mind ära kuulata. aga, kui äraleierdatud too sõna ka ei ole, siis see oli väga väga HUVITAV!

oli keegi, kes ütles, et pole eal meie armsast eestimaast midagi kuulnud. oli keegi, kes siiralt ütles, et tema jaoks pole leedul ja eestil mingit vahet- üks kauge jama kõik. oli keegi, kes ütles, et ma olen ilusam kui kõik saksa naised (!!!!). oli keegi, kes ei pidanud paljuks mind kitsejuustuga kostitamast ja oli keegi, kes ei pidanud paljuks minult randa minemise eest 2 euro-raha sisse kasseerida. oli naine, kes hirmutas mind metsigadega ja oli naine, kes õhutas mind rongis jänest sõitma. ja oli naeru ja oli pisaraid (naerupisaraid siiski vaid).

jah, kodus on hea. aga on nii palju asju, mida sa kodust kunagi ei leia.

sõber hea, mine avasta maailma!